Nüüd on vist tõesti nii, et kõik õpivad. Kreeka keelt.
On veebruari keskpaik, Kreeka mõistes varakevad ning see on ka loomulik – ajalises dimensioonis. Talv lugemiseks, õppimiseks ja praktiseerimiseks, sest kes see suvel jaksaks seda teha. Aga raske on…
Mis parata. Eesmärk on pandud, latt on üleval ja võta kätte ja tee ära. Lastel on tibake lihtsam, sest koolikeskkond soodustab keele õppimist ja noorem aju võtab ka kiiremini omaks.
Senise ühise tosina aasta jooksul, mis oleme igal aastal olnud Kreekas vähemalt paarkümmend päeva, oleme omandanud põhiliselt sõnavara (300-400 sõna) pluss viisakusi jms. Nüüd on aeg edasi liikuda. Õnneks on kreeka keel väga ilus keel.
Teistpidi võib öelda, et mingi igapäevane kontoris nühkimine on kreeka keele õppimise kõrval naljaasi…
:)) Ah, ei tea. Igaühe jaosk on keele omandamine erinev, mõni võtab kergelt külge kuna teine vaevleb lolliks. Tuleb endale vaid kannatust anda.
—
Mina ja Marion käime kaks korda nädalas eraõpetaja, Despina juures. Ühe kuu pealt on raske öelda, kui puised pead meil on. Kuid üks on kindel – kodutööde ja beebiga jahmerdamise kõrvalt tuleks koduseid keeleülesandeid suuta rohkem teha. Kuskilt aega varastada.
Kuid me õpime, õpime… Ning õpime õppima. Eriti mõned allakirjutanud, kes pole seda teinud ligi 35 aastat…
—
PS! Keeleõpet kusjuures alustasime sellest, et pisike Fredy sai jõuluks kreekakeelse laulukoera (nagu ta ka meil olemas on), kust muuhulgas saab nii tähestikku kui lihtsamaid sõnu ja lauseid teada. Tänaval aga kinkis üks vanem naisterahvas meie lapsele vana hea kreeka aabitsa, mida tõttöelda meil vanematel samahästi vaja läheb.
