Samose Lood - mäe ja mere kõrvalt

Marathokampos – kodu/spiti

Ma ei mõelnud palju ette selle peale, kuidas siin olema hakkab, sest keskkond oli ju tuttav. Õige pea aga sain aru, et kuna tegu on väga väikese ühiskonnaga (kogukonnaga), siis uue pere kolimine külla on sündmus. Kõiki huvitas, inimesed tundsid varjamatult uudishimu jne. Mis on ka arusaadav.

Nüüd proovige ette kujutada. Väike Kreeka mägiküla. Kunagi elas siin 5000-5500 inimest (kõige rohkem oli 1930ndate alguses), alles on tänaseks 1000 või 1100. Elu kulgeb äärmises rahus ja rutiinis. Kuskil kireb kukk, tänavatel seiklevad kassid. 
Absoluutselt kõik tunnevad kõiki ja enamus on omavahel sugulased. Iga hommik istub tavernis kohvitassi taga sama seltskond. Kella järgi võib öelda, kes tuleb ja kes läheb, mida tellib ja kus istub. Inimesed pigem kolivad minema. Kuhugi, kus neil on paremad töövõimalused või suurem linn…


Lühidalt on mingi teisest rahvusest pere siia kolimine paras sündmus. Ei satu siia turistidki naljalt jalutama ju. Ei suvel ega sügisel.

Kuna Aldo jõudis siia nädal enne mind, siis oli ta juba mingid suhted loonud ja end tutvustanud. Selleks pole vaja teha muud, kui minna kohalikku taverni, tellida üks kohvi ja järjest hakkavad kohalikud käima sinu juures juttu tegemas. Või teha ise tutvust ja kohe hakkavad asjad hargnema. 
Kuuldes, et oled külas uus, hakkavad kohe saabuma pakkumised. Kus saab õli, kust muna, kust puid. Kes on elektrik, kes torumees jne. Lahkelt pakutakse oma abi ja tõesti tullakse appi ja tehakse sinu jaoks midagi ära. Pisut harjumatu, aga kui mõtlema hakata, siis väga inimlik ja ilus.

Eestlane vaataks ilmselt vaikides eemalt. Mõtleks omas peas, aga ligi ei julgeks astuda. Siin aga tullakse kohe juurde. 
Igal juhul vastuvõtt on olnud väga soe. Ja iga inimene kes tänaval vastu tuleb, naeratab kõige lahkemat naeratust ja ütleb tere. Jah – kombeks on kõiki vastutulijaid teretada. Pean tunnistama, et ma ise ei oska nii lahket nägu veel teha. Nagu ka ei oska veel nii rahulikult rääkida. Mingi inerts on linnaelust ja kogu kolimisest ikka veel sees.

Pisut aga hakkavad kõik mõttetud tõmblused juba järgi andma. Sest tegelikult ei olegi kuskile kiiret ega pea midagi aja peale tegema ja üleüldse ei peagi midagi tegema… Täiesti rahulikult võib seisma jääda ja vaadet ning lõpmatut rahu nautida. Kuskil on alati kuulda kitsekarja kellade kolinat, linnulaulu, kukke – kana ja looduse hääli, mille olemasolu kas ei tea või ei mäleta.

Maja eest paistab ikka meri, ja selle sees teatud ilma korral mõnede kaugemate saarte siluetid ja Türgi rannik. Isegi kabel väiksel Samiopoula sarel on selge ilmaga paista.

NB! (Aldo täiendus). Kunagi oli (nii on mehed rääkinud) Marathokamposes 35 kõrtsi, mis ca isegi 5000 elaniku kohta on päris palju. Ehk: umbes üks kõrts kuuekümne täiskasvanu kohta. Alekos: „Kõik maksis peaaegu mittemidagi, aga kuna kõrtsid olid rahvast täis, elasid kohad kenasti ära.“
Täna on külas kaks kõrtsi (taverni, kus saab ka süüa) ja kaks baari, lisaks kaks pagariäri ja üks pizza koos pagari-kondiitriga. Veel siis kolm toidupoodi ning üks poeke karastusjookide, alkoholi, snäkkide ja ajalehtede-tubakaga. On ka paar majapidamis- ning üks rauapood, samuti kaks autoparandust.
Viis kirikut on külas sees, nunnaklooster on küla all servas peidus.

You may also like...

Leave a Reply

Your email address will not be published.