Täna oli väga hea päev!!!! Mõtlesin just mõnda aega, mis päev on ja mis kuupäev, aga ei suutnudki välja mõelda. Ehk Aldo parandab.
Igal juhul oli vahepeal üli vastik ilm. Või noh, selline metsik ma ütleks. Tohutu tuul, ligi 30 tundi äikest, elektrikatkestused, kottpimedus, maailmast ära lõigatud tunne, telefonid maas, internetti polnud jne. Elu parimad päevad ühesõnaga.
See on täiesti super tunne – ilam irooniata, kui ükski sidevahend ei funka ja sa tead, et mitte miski ei ohusta su tuju rikkuda. Et kuskil võib võib tuumapomm plahvatada või et sotsid ja eesti 200 teevad järgmise ebaõnnestunud kampaaniatriki ja ma võin olla kindel, et ma ei saa seda teada. Oeh, see on nii tervistav…
Kahjuks aga hajusid tormipilved laiali, praamiliiklus loksus vanasse graafikusse ja elu siin Kreekas on taas täpselt nii vonksus, kui see olla saab.
Fredy, kes pimeda ilmaga magas 9.30ni , ajas täna kell 8 silmaluugid valla, kuna päike tungis tuppa – sellest poolest aknast, mis pole aknaluugiga kinni pandud. Mõnda aega veel pikutasime koos ja tegime hommikusi heatujulisi kädinaid teki all… kuni otsustasime siiski selle ilma üle vaadata. Selgus, et on 13 kraadi ja päikese käes kindlasti üle 23-24.
Seadsime end rõdule istuma. Ooo sooja päikest nahka paitamas. Eriti magus tunne. Fredy pani noka päris kinni ja nautis seda imelisust 3 tundi. Vahepeal tahtis ainult pesulõksudega natuke nagistada. Lõpus panime ta ikka poolvägisi tudule.
Aga ka meie kassid oskasid head ilma hinnata ja kogu seltskond valgus rõdule, sealt naabrirõdule ja kordamööda vaadati, kes suudab meid näost rohkem valgeks ajada oma rõdu äärt mööda kõndimisega.
Küpses plaan minna kuskile mere äärde. Mina tahtsin minna vasakule …Aldo paremale. No läksime siis paremale, et Aldo arvaks, et vahest teeme nii ka, nagu talle meeldib.
Natuke vedelesime Psili Ammose rannas. Meist umbes 8 km. Üks väheseid liivarandu. Tegelikult ongi need pisikese kivipudiga rannad paremad kui liivarannad, siis pole kõik kohad pärast liiva täis….
Rannas oli soe…, nii soe, et ka ilma varrukateta oli palav. Peabki vaatama, kas päike peale ka hakkas, nägu nagu õhetaks. Jube mõnus oli ikka päikese käes. Ka Fredyl põsed rõõsatavad mõnevõrra.
Ma arvan, et Talv on edaspidi mu lemmikaastaaeg. Nii vaikne, nii rahulik ja samas vahest nii hea ilmaga. Isegi üsna tihti tegelikult. Valgust on ka piisavalt. Kell 7.30 – 17.30 umbes on päev praegu pikk.
Kui Fred uniseks jäi, kasutasime momenti ära, panime ta autosse tudule ja sõitsime mööda teed lihtsalt edasi Drakaei poole. Ehk siis saare läänetipu suunas – seal kussaar, seal kus asfalt lõpeb. Päris Drakaeisse ei läinud välja (5 km ennem keerasime ümber), aga Kallitheast kõvasti edasi.
See on kaunis mägine ja ilus kant. Suurte okaspuumetsade, orgude, järskute ja Kerkise kõrge tõusuga – kõik inimesest oluliselt rikkumata. Tee jookseb kuni 500 meetri kõrguselt ja vaated on võimsad.
Eriti peale looduse midagi ei näinudki, nii ju parem ongi. Ainult üks noor naine jalutas vastu kits nööri otsas ja surnud jänes jalgupidi käes rippumas…
Ma ütlen kohe ära, et maainimest minust ei saa ja kui kanad võtame, siis peavad nad vanadusse surema. Kas on võimalik, et kanad võivad elada kuni 20 aastaseks? Keegi väitis mulle, aga ma arvan, et vähe on neid, kes on seda kunagi proovinud.
Hommikul rõdul olles jalutas naaber mööda tänavat, pisike armas kits jooksis kannul, pissis meie maja ette (kits siis) ja kadus siis koos naabrinaisega tema majja. Ma ei tea, kas mingi kübaratrikk või ….igal juhul ma olen enam kui kindel, et lauta neil ei ole. Aldo on näinud, et kitse peetakse ühes pisikeses majas meie tänaval, kus aga pere ise ei ela…
Ilusa ilma puhul tegime isegi kaameraga mõned pildid. Enamasti ei viitsi ja abiks telefon vaid…
