Kui kellelgi juhuslikult, täiesti juhuslikult, peaks olema kunagi elus tarvis minna Samosel Kastania külla, siis ära eksida on tal pea võimatu. Kuigi mitte täiesti võimatu.
Enne Marathokampost (tulles Karlovassist) tuleb ära keerata turbiinide suunas. Ning tuulegeneraatorid algavad just sealt ja liiguvad veel paar km ülespoole, kõrguma Marathokampose kohale, Kerkise jalamile.
Kastaniasse endasse jalutada lapsekäruga on liiga karm; jalgsi vähemalt “13-14 suitsu” tee, nagu vanad kreeklased ütlevad.
Kui ma kärutan Marathokamposest välja, siis 2,5 km pärast saan keerata Kastania teele, üles-alla orgu. Sellest piisab, et omada suurejoonelist vaadet.
Rohelus, mäed, viinamarjaistandused, väga üksikud majad, vaade üles Kerkisele, mägedele, mäenõlvadele ning orgu, merele. See on siinkandis ilmselt lähim koht, kust näeb põhjarannikut, merd ja Karlovassit (vt pilti).
Veebruari viinamarjaväädid on taimed, mille mustamist on ilus vaadata. Nad on hoopis väiksemad ja väetimad, kui võiks arvata.
—
Kastanias elab 150-200 elanikku, kes seda täpselt teaks. Kuid näiteks 1933 rahvaloenduse andmeil oli siin ca 800 elanikku; st vaid paarsada vähem kui Marathokamposes praegu. Ajahammas pureb meie elukest.
